Ma olen enda sees segaduses. Tunnen mingit kummastavat tunnet, enda sees ja enda ümber. See on midagi suurt ja uut. Ma vaatan ja jälgin seda kuid justkui ei saa aru mis see on. Siis vaatan end kõrvalt, panen oma sõnade ja mõtetega selle kinni. Tajun kuidas seal on palju informatsiooni ja pilte. Tahaks kõike korraga näha ja arusaada. Miski tahab nii tugevalt aktiveeruda, see kõik on siin samas aga nagu üks samm on astumata. Kas ma ei julge? See on mingi täiesti uus tasand? Nii kui tunne tuleb avan end sellele, lausun kuidas avan oma krooni, hinge, vaimu ja keha tasandi sellele mis siin on ja siis saabub vaikus. Mitte päris vaikus kuid siis see suur tunne kerib end maha. Samas ta justkui ka jõuab minuni kuid ma ei saa aru mis ta mulle näitab. Taaskord vaatan – ei saa aru. Jälle panin kogemuse kinni.
Ma saan aru, mis ta mulle näidata soovib. Ma saan aru sellest infost, mis sealt tuleb ja ma näen ülima selgusega seda pildilisinformarstsioonilist välja. Ainuke millest ma selgelt aru saan on see, et see muudab taaskord mu nägemist. Nii sellel tasandil, kus viibib mu keha, mis on füüsilises maailmas nähtav, kui ka seda mida ma näen nähtamatus maailmas. Järjest rohkem võtab just see teine maailm kuju, värve, tekstuure, tasandeid kuid ka lõhnu ja maitseid.
Ma oma vanas programmis usun, et pean selle kõik kuidagi ühte väiksesse kohta ära mahutama, et siis näha ja arusaada kuid tegelikkuses on aju ja kõik tasandid, mis infot töötlevad väga suured ja võimsad. Kõige pealt võtan vastu otsuse selle ala laiendamiseks, mis selle info vastu võtab. Vaid nii hakkab ta vastu võtma uut tasandit.
Ma näen ennast seal. Seisan, hoian oma käsi silmade kõrval, et ei näeks laiemat pilti. Näen vaid ette. Olen seda ala suurnendanud kuid seisan tardunult paigal. Saan aru, et peaksin pöörama ja liigutama kuid ma pole veel valmis käsi alla laskma. Samas saan aru, et kui pööran ja liigun edasi käed silmade kõrval ei saa ma näha seda kõike mis vaja. Julgus. Otsin seda seal endas. Uudishimu, kasvatan seda. Tunnetan, on turvaline. Mina valin oma kogemuse selles. Samal ajal kõik see mis toimub mu kõrval ja seljataga tahab aina rohkem mu tähelepanu. Kõik liigub lähemale, värvid, mustrid, olendid, taimed, hetked, liblikad, varjud ja Valgus. Seal on kõike, nii ilu kui ka selle vastaspoolt. Tajun seda kõike oma kehaga, olemusega. Ma veel silmadega ei vaata kuid sisemises ekraanis on juba väga palju näha.
Langetan käed ja alistun sellele usaldusega. Kõik ongi nii nagu tajusin. Olen seal vaatan ette kui palju on mu vaateulatus käte langetamisega muutunud. Võtan selle endasse. Seda kõike on palju ja tunnen et kui ei fikseeri ära igat detaili, siis rohkem ma seda ei näe või ma ei saa aru sellest mida nägin. Teen kokkuleppe, kõik salvestub ja kogu info on igahetk mulle kättesaadav. Nüüd pööran oma pead, kõigepealt vasakule ja taaskord imetlen seda, mis sealt avaneb. Justkui öö varjust välja tulev rikkalik aas koos kõigi oma värvide ja olevustega, õrna tuule iili ja müstilise salapäraga, keeran pea nüüd paremale. Seal on väga valge, kuid ometigi on seal olemas kõik värvid. See aas on lõputu, samas on kõik siin lähedal. Ümberringi on teatav kargus, uudsus, muutunud olek. Kõik on kerge.
Iga hetkega tajun üha rohkem seljatagust. Saan aru et see suund kuhu vaatasin oli ikka väga kitsas ja minu enda poolt piiritletud. Ma arvasin, et olen õiges suunas kuid eksisin. Seljataga on hoopis teine maailm. Pööran end selle suunas, tunnen seda kutset. Loomismaailm, kus on kogu info. Kõik mis on paremal ja vasakul pool mind. Seal on kõik kiires muutumises ja loomises. Üks asi korjatakse sealt väikeste osade kaupa üles ja juba on tal see kuju mis algses informatsioonis sisaldus. Neid protsesse toimub seal korraga mitmeid, sadu, tuhandeid. Ühed liiguvad ühele poole, teised teisele. Mõni neist on nii väike ja teine jällegi väga suur.
Kuid endiselt seisan ma ühe koha peal. Iga hetkega tajun aina paremini, et mul on vaba voli liikuda, igas suunas. Kuhu vaid soovin ja vaadata kõike lähemalt, katsuda, nuusutada. Astudes loomismaailmas mõne asja lähedale, seda puudutades saab sealt edasi reisida, vaadata selle sisse, tema maailma. Kus ta tulnud on ja kuhu ta läheb. Mis teinud on ja mis on tema seos.
Ühtäkki taban end mõttelt. Pigem isegi kinnisideelt, mis mind sageli tagasi hoiab. Mu enda keha. Näen kuidas mu kogemuses saadab koguaeg sellele mõtlemine, rahulolematus, süüdistus ja soov teada miks ma ei muutu. Tajun kuidas sellele pidevalt mõeldes hoian end tagasi. Samamoodi nagu kogu selle loo alguses seisin käed silmade kõrval, et mitte vaadata tegelikult. Ka nüüd kui tunnen soovi minna loomeväljale seda vaatama tabab mind ärevus, kas ma ikka julgen.
Süda taob sees, kuid liigun lähemale. Näen enda keha mitmete erinevate tasanditena. See on natuke veel hirmutav, kuid samas põnev. Ma uurin ja jälgin seda. Selle väline kest meenutab minu praegust keha. Natuke suurem ja kindlate joontega kuid ma saan näha selle sisse. Selle sees on kaunilt voolav ja looklev naine. Ta tantsib ja liugleb koos kõigi stiihatega oma tantsu. Kuid ta kuju on teine, ta on väiksem kui see füüsiline kiht. Kuid ta ulatus ülesse ja alla on hoopis teine. Tal on ühendus kõrgustega ja tugev seos sellega, mis toimub ta jalge all. Ta tantsib kõigil nendel tasanditel, ta ulatus on lai. Kuid et seda kõike välja kanda ja vastu võtta, ei pea ta olema maiselt lai.
Näitab justkui kanalit, võib olla isegi midagi liivakella sarnast. Kuid füüsilisel kehal on kanal sassi läinud, tema on end avanud horisontaalsele tasandile, arvates et selle laienedes ta tajub rohkem. Liivakell on justkui kummuli. Jah, ka nii saab ta teatava info nii ülevalt kui ka alt, kuid selle ulatus pole see mis talle õige on. Selle tantsiskleva naise ulatus muutub vastavalt sellele kui lühikeseks või pikaks muutub kanal. Läbi pikkuse muutuse saab ta osaliseks erinevate kõrguste infole ja pildile ja saab seal vahel liigelda. Olles mõnel hetkel väga pikk, teisel hetkel tõmmates kanali lühikeseks ja saab siduda kokku nii maa ja taeva,et avaneb horistaalne kiht. See mida seni arvas end tegevat füüsiline keha.
Nüüd näitab koguaeg kuidas füüsilise keha kanal on vaja ühendada selle energeetilise naisega. Tekib hetkeline segadus, kuidas. Tegelikult aga hoopis hirm. Hirm lahti lasta milleski nii enda omast, sellest millega harjunud olen. Pidades seda oma olemuse ja võimete piiriks. Samas tunnen kuidas kõik soovib ühineda selle tantsuga. Ma natuke kohanen ja vaatlen olukorda. Kuulen kuidas mõtteis kerkib küsimusi, kas ma saan hakkama, kas ma olen kõike seda väärt, kas ma kannan välja. Iga küsimusega tunnen kuidas süda tundis midagi nii oma ära ja tahab olla temaga kontaktis. Oma päris olemuse ja ulatusega. Küsin endalt, kas on miski veel, mis hoiab mind hetkel tagasi sellest ühendusest, sest tunnen taaskord kuidas jalad on raskelt vastu maad, astumaks seda esimest sammu. Otsus. Julgus. Soov. See viimane kasvab iga hetkega. Ja jälle on see füüsiline keha kuskil kinni, hoiab kinni, arvab, et peab midagi veel tegema, et sellega ühendust luua ja selles olla.
Siis aga muutub selle tantsiva naise olemus ja näen ta nägu, ta vaatab mulle otsa. Armastavalt, ootavalt kuid samal ajal küsides miks ma nii arvan. Ta ütleb, et sellele infole saadki sa siis ligi kui astud selle sammu. Sa praegu ei kuule ega näe seda, sa pead lähemale tulema ja tunnen kuidas ta kutsub mind enda poole. Tajun endas teatavat kahtlust, kas on õige. Meel on segaduses, ta proovib veel kontrollida midagi, mis pole enam ta võimuses. Lasen ta lahti. Ja tunnen kuidas ma lendan, hõljun sinna, talle lähemale. Meele viimsed hüüded veel eemalt proovivad mind tagasi hoida, sa nagunii ei muutu, see keha ja kest on selline nagu ta on. Sel tasandil on suur hirm, ta ei taha et ma sellest lahti lasen ja usuksin muutust. Ta proovib iga võimalusega hoida kinni mu usku.
Kuid ma usun ja näen uut. Otsusega koos saabub rahu. Me tantsime edasi. Nüüd olen ka mina see looklev naine koos selle energeetilise naisega. Me justkui põimume üheks. Tajun kuidas mu ulatus muutub. Ma olen justkui see kanal. Peenike ent samas laia ulatusega. Vastavalt sisemisele soovile näitab kuidas liigume üles, kuid samal ajal tantsiskleme jalgadega maa sees, tuumas. Tunnen kuidas teadvus laieneb. See kogemus haarab mind kaasa. Tajun seda oma füüsilise kehaga olles hetkes ärkvel. Taaskord ütleb see naine mulle, kuidas nüüd on see kogemus koguaeg kätte saadav. Me oleme ühenduses, leidnud teineteise.
Ja kohaselt hakkab avanema nii paremale kui vasakule hoopis teine pilt. Kuidas muutes oma kõrgust muutub see mis kõrval. Kuidas läbi selle muutub kogemus. Pildil pöördub nüüd mu füüsilise keha kujutis oma kanali alt üles, hakates tasapisi looma muutust info vastuvõtmises ja kujus. Ta tõmbub laiuselt kokku ja saab aru et see on turvaline ja kandevõime on nii palju suurem.
Seda muutust seletatakse mulle ka läbi luu struktuuri. Näen kuidas konstruktsioon on habras ja õrn kandmaks läbi kõrgeid sagedusi, kuid selle peale pole vaja liialt pehmet kesta. See isegi takistab sellel kõigel läbi voolata. Seal see hirm ongi. Kogeda midagi senini ebamaist ja inimmõistuse jaoks arusaamatut. Lase lahti. Lase lahti ja lookle kaasa. Tajun tema kutset ja tunnen kuidas mu füüsiline struktuur reageerib. Saab aru enda kandevõimest. Ta justkui tõuseb kõrgustesse läbi energeetiliste struktuuride ja samal hetkel kasvatab juured endale maasse. Füüsiline maine kest hakkab muutuma. Näen kuidas väljal liigne kest hakkab väikeste osade kaupa eemalduma joonistudes lõpuks sama kuju, mis sellel voolaval naisel on. Mida rohkem ma seda tunnetan, seda rohkem neid osi eemaldub ja vana info vabaneb. Näen kuidas need osad eemalduvad, kuid saan aru et ka seal on informatsiooni, mis võib veel vajalik olla. Ta küsib kas ikka on? See ei kao kuskile, ta muutub infoks millele saad sa igal aja hetkel ligi. Sa ei pea seda kõike koguaeg kaasas kandma iseendaga. See kõik on informatsiooni väljas kättesaadav ja sul pruugib vaid küsida. Nüüd tunnen kuidas kogu keha suriseb, vabaneb ja januneb selle tunde järgi mida lõi see tants.
Naudin ja võtan vastu. Integreerin ja tantsisklen ülalt alla muutes oma ulatust kõikidel erinevatel tasanditel.
Võtan omaks ja jätan pildi meele, et naasta selle juurde taas. Kogu kogemuse aja olin ärkvel ja kirjutasin samal ajal seda mis toimus pildilisinformstsioonilisel väljal.